Kui koolibussiga Simunasse jõudsime, siis olid kohaliku päästekomando uksed juba avatud ning meie kuulsa sumomehe Baruto poolt päästekomandole kingitud auto seisis ootevalmis. Eriti uhkeks muutus see siis kui valves olnud vabatahtlik päästetöötaja Kalev sõidukil kõik vilkurid tööle pani. Garaažis sees kuulsime palju huvitavat päästetöötajate argipäevast ja uurisime põhjalikult päästetehnikat. Erilist huvi pakkus ühe suure auto katusele paigaldatud veekahur. Muuhulgas saime teada, miks tuletõrjeauto varustuse hulka kuuluvad mootorsaag ja päästerõngas. Muuseumitoas tegime tutvust tädi Valve`ga ja uurisime, miks on päästjate ämbrid koonusekujulised. Kui istusime juba bussis, et edasi sõita, jättis päästeauto meiega uhkete sireenihelide saatel hüvasti.

Veidi maad edasi sõites jõudsime Simuna Surnuaeda, kus kohtusime surnuaiavaht Sirje`ga, kes lahkesti meile oma tööd tutvustas, mis ei seisnegi ainult kalmistu korrashoius, üsna palju on kirjatööd nii paberil kui arvutis ja rohkelt on suhtlemist inimestega. Arutlesime, mis  ja miks on vaja kalmistut, kuidas seal käituda, mis sobib ja mis mitte. Saime teada, mis on kabel ja uudistasime seda ka seestpoolt.

Järgmine peatuspaik oli Ebavere madalseikluspark, kus esiteks pidasime lõunapiknikku. Lapsed said lustida erinevatel radadel.

Aeg möödus lennates ja aeg oli Porkunisse suunduda. Sõites tuletasime meelde, mida huvitavat – õpetlikku nägime ja kuulsime ning millised teadmised olid uued. Kogesime, et iga väljasõit on teistest erinev, aga omaette huvitav ja rohkelt teadmisi ning kogemusi andev, viimased aga ongi need, mis meid edasi aitavad.

Meie suured tänud Kalev`ile Simuna Päästekomando`st, Sirje`le Simuna Kalmistult ja meie bussijuht Ants`ule.

Oivi, Küllike ja Jaanika õpilastega