Seekord sõitsime õppekäigule Küllike`se ja Maire autodega. Märkimisväärne oli, et ka kõige rahutumad lapsed olid autodes viisakad reisijad, kuna olukord oli uus ja ei olnudki nn Antsu bussiga sõit. Autodes sõitsid: Küllike, Maire, Dmitri, Markus, Maarja-Liis, Rasmus, Rauno, Reio ja Mario.

Talu väravas ootas meid naerusuine perenaine Katrin.

Saime teada, et mänguasjana saab edukalt kasutada lihtsat, otsast pisut voolitud puupulka, see käis käest-kätte, käes hoides tuli öelda oma nimi  ja lemmik – koduloom.

Suundusime lauta, kus saime oma kätega katsuda jäneste pehmet karva ja neid pisut ka toita. Üllatusena olid jänesepuuride vahel puurides kanad. Õppisime, et vesirott on kanale suureks vaenlaseks, kuna tahab nahka pista kõik tema munetud munad.

Õues tutvusime hobusega „Tsirkus“ ja eesliga „Peeter“, kostitasime neid perenaise  kaasa võetud kuivatatud leibadega ja soovi korral paitasime-patsutasime.

Iga kord kui liikusime uude kohta, mõistatasime erineva mõistatuse, nt hobuse ja eesli juures: „Kes on kaeramootor?“

Lastemagnetiks osutusid ülisõbralikud lambad, kes olid samas koplis šoti mägiveis – lehmadega Fiona ja Fancy`ga, neil on ka Šotimaalt pärit nimed. Lammaste juurest lapsed lahkuda ei raatsinud, kuna neid oli mõnus katsuda, patsutada, paitada.

Pidime siiski edasi liikuma, sest ootamas oli villa kraasimine ja lõnga valmistamise lugu.

Meisterdasime kõik endale raviomadustega – lanoliiniga lamba.

Laulsime kandle saatel regilaulu ja proovisime kannelt ka ise mängida.

Maiustasime Savi talu kummelitee ja meega, mille kõrvale pakkus lahke perenaine kodustest munadest värskelt küpsetatud kaeraküpsiseid.

Mängisime mängu „Vanaema lõngakera“.

Jätsime loomadega hüvasti, tänasime perenaist ja sõitsime kooli tagasi. Klassis jõudsime enne vaheajale minekut vaadata üle pildid ja videod õppekäigust ja korrata üle kõik uudselt õpitu.

Täname Savi talu pererahvast!

Küllike